Bitterid

Bitteri ajalugu

Esimesed bitterid olid ebameeldiva maitsega segud, mida kasutati elueliksiiridena inimkeha ja -hinge parandamiseks. Sõna pärineb araabiakeelsest väljendist „al-iksir“, mis tähendab kõikeravivat jooki.

Keskaja alkeemikud (araabiakeeles „al-kimia“) ja apteekrid, kes alkohoolseid jooke tootsid, olid ka ravimtaimetundjad, kes teadsid eri taimede meditsiinilisi ja maagilisi omadusi. Seepärast otsustasidki nad alkohoolsetele segudele lisada taimseid essentse, et taoliste toodete ravivõimeid suurendada.

Esimene kaasaegne alkohoolne bitter pärineb 15. sajandist ning selle valmistas G. M. Savonarola, kes segas alkoholi essentside ja parfüümidega (aqua ardens composita). Kloostrid olid tähtsad bitterite ja likööride tootmiskeskused, kuna munkadel oli taoliste segude valmistamiseks piisavalt aega, ressursse ja haridust.

Nende tervistavate toodete meeldivamaks muutmiseks segati neid tihti meega, mistõttu muutusid need väga populaarseks ja hinnatuks. Lisaks sellele muutusid bitterid veelgi menukamaks peale 16. ja 17. sajandi avastusretki, mis tõid Euroopasse palju tundmatuid taimi ja puuvilju, sealhulgas ka suhkruroo.

Uute ja eksootiliste koostisosade ülekülluses üritasid alkeemikud kasutada oma teadmisi destillatsioonist ja maitsete või aroomide eraldamisest, luues nõnda suurel hulgal uusi magusaid ja kütkestavaid hästi lõhnavaid bittereid.

Tegelikult teati ja toodeti neid Prantsusmaal, kus Fécampi benediktiini klooster oli juba alustanud ka praegu tuntud Bénédictine’i tootmisega.

19. sajandil hakati bittereid ja ka likööre tootma suuremas koguses tänu pidevdestillaatori leiutamisele, mis aitas valmistada üht põhikoostisosa ehk neutraalset alkoholi madalamate kuludega. Sel perioodil loodi maitseid ja jooke nagu kakao, piparmünt, aprikoos, Cointreau, Grand Marnier, Curaçao, Anisette ja Morello kirss.

Mis on bitter?

Bitter on alkohoolne jook, mis sisaldab naturaalseid taimeekstrakte (vürtse, puuviljakoort, ravimtaimi) ning millel on mõrkjas või mõrkjasmagus maitse. Koostisosad lisatakse erinevate suhkrukogustega, sõltuvalt sellest, millised omadused bitteril olema peavad: digestiiv, toonik või aperitiiv.

http://www.campari.com/

Alkoholisisaldus kõigub 25° ja 45° vahel.

Suhkrusisaldus:

• Väga kuiv: vähem kui 30 g/l

• Poolkuiv: 50 kuni 90 g/l

• Poolmagus: 90 kuni 130 g/l

• Magus: rohkem kui 130g/l

Meditsiinilised uuringud on tõestanud, et neis liköörides sisalduvad mõrud koostisosad stimuleerivad maosekretsiooni ning toetavad seedeprotsesse.

Nende tootmistehnoloogia on tuhandete aastate vanune kunst, mille juured ulatuvad ladinlasteni. Itaaliakeelne „amaro“ (mõru) pärineb ladinakeelsest sõnast „amarus“, kuid Eichoffi sõnul tuleneb sõna hoopis sanskritikeelsest sõnast „amlas“, mis omakorda pärineb verbist „am“, mis tähendab kannatama.

Meditsiini isa Hippokrates (kes näiteks leotas moosesepõõsa lehti ja koirohtu kanges magusas veinis) ja Galen, Rooma kuulsaim arst, omistasid taimede seede- ja tervistavatele mõjudele üldiselt suurt tähtsust.

Aperitiivide või digestiividena serveeritakse bittereid:

• Puhtalt (lahjendamata)

• Jääga

• Tsitrusmahlaga

• Gaseeritud vee, limonaadi või muu sarnasega

Aromaatseid bittereid kasutatakse mitmesuguste kokteilide maitsestamiseks, samal ajal kui aperitiivide ja digestiividena joodavaid bittereid peetakse suurepärasteks abimeesteks kõhuprobleemide korral.