Itaalia

Veinil on Itaalia kultuuris olnud läbi aegade oluline roll. Viinamarju kasvatatakse selle saapakujulise riigi igas maakonnas, arvukad sordid ning eri stiilid muudavad Itaalias seiklemise alati elamusrohkeks. Kõige paremini toimivad veinid toidulaual. Viinimaa Itaalia veinide valikust leiab täiusliku partneri nii argipäevase Bologna kastme kui ka luksusliku ulukiroa kõrvale.

Veinil on Itaalia kultuuris olnud läbi aegade oluline roll. Viinamarju kasvatatakse selle saapakujulise riigi igas maakonnas, arvukad sordid ning eri stiilid muudavad Itaalias seiklemise alati elamusrohkeks. Kõige paremini toimivad veinid toidulaual. Viinimaa Itaalia veinide valikust leiab täiusliku partneri nii argipäevase Bologna kastme kui ka luksusliku ulukiroa kõrvale.

Itaalia kui veinimaa rikkalikkus põhineb üksteisest vägagi erinevatel kasvupiirkondadel, mille kliima ja mullastik pakub suurepäraseid võimalusi väga paljude erinevate sortide viljelemiseks.

Alpimaastiku poolest tuntud Garda järve põhjapoolsed piirkonnad sobivad jahedat kliimat eelistavate sortide kasvatamiseks. Trentino ja Alto Adige veinipiirkondades valmistatakse hulganisti värskeid vahuveine ja värskendavalt hapukaid valgeid veine, mis on suurepäraseks partneriks näiteks ka kodumaistele pannil küpsetatud järvekaladele.

Veneto maakonna Conegliano Valdobbiadene orud on kuulsad Glera sordist valmistatavate kihisevate Prosecco veinide poolest. Prosecco on mõnus meeleolulooja ja oivaline jook suvepäeva piknikukorvi. Veneto on tuntud ka tummisemate Amarone veinide ning kergemate Vapolicella ja Bardolino veinide poolest.

Kesk-Itaalia veinipiirkondade nagu Toscana, Marche, Umbria ja Lazio mullastik ja kliima varieeruvad suuresti sõltuvalt sellest, kas viinamarju kasvatatakse rannikul või sisemaal. Toscanas paiknevad Chianti mäed omakorda on ideaalseks kasvukohaks punasele Sangiovese sordile, millest valmistatud veinid on küpselt kirsised, terava struktuuriga ja tõelised toidulaua hurmurid.

Roomast lõunapool paiknevad veinipiirkonnad loetakse Lõuna-Itaalia alla kuuluvaks, mille kliima on põhjapoolsest osast oluliselt soojem ja päikeselisem. Tänu kuumemale kliimale on Lõuna-Itaalias viljeldavad punased sordid tihti paksu nahaga ning neist valmistatud veine iseloomustab tume värv ja küps ürdine maitse. Lõuna-Itaalias toodetakse ka suurel hulgal aromaatseid valgeid veine, mis on suurepäraseks kaaslaseks paljudele vürtsikatele kalaroogadele ja muudele mereandidele.

ITAALIA TUNTUIMAD VEINITOOTMISPIIRKONNAD 

Veneto


Põhja-Itaalias paiknev Veneto on Itaalia veinitootmismahult kolmandal kohal asuv maakond pärast Sitsiiliat ja Apuliat. Garda järve idapoolel valmistatakse umbes viiendik kogu Itaalia veinidest. Igal aastal valmib Venetos koguni kaheksa miljonit hektoliitrit veini ja piirkonna istandustest võib leida üle 40 eri viinamarjasordi.

Veneto tuntuimad punased veinid valmistatakse igasuviste ooperipäevade poolest tuntud Verona linnast põhjapool paiknevas Valpolicella veinipiirkonnas. Valpolicella veinid segatakse traditsiooniliselt kolmest eri sordist, milleks on Corvina, Rondinella ja Molinara. Valpolicella veinide maitse varieerub kergelt marjasest tugeva ja täidlaseni. Kerged Valpolicellad on mitmeti kasutatavad lauaveinid, mida võib pakkuda pastade või grillitud lõhe kõrvale. Tummisemad Valpolicellad on suurepäraseks kaaslaseks ulukilihale või kõvematele kaua laagerdunud juustudele.

Valpolicella veinipiirkonnas valmistatakse ka Itaalia tuntuimate veinide hulka kuuluvat Amaronet, mille rikkaliku maitse saladus peitub viinamarjade kuivatamises enne pressimist. Venetolased ise kutsuvad Amarone veine armsateks hiiglasteks, sest neis on ühendatud jõuline puuviljasus ja sametiselt pehme maitse.

Veneto tuntuim valge vein on õlgkollane ja kargelt puuviljane Soave, mida valmistatakse traditsiooniliselt sordist nimega Garganega. Lihtsad Soaved on mitmekülgsed lauaveinid, mida võib pakkuda koos suviste salatite või pannil küpsetatud järvekaladega.

Piemonte


Loode-Itaalias Prantsusmaa piiril paiknev Piemonte on Itaalia läänepoolseim maakond ning paljude rahvusvaheliselt tuntud veinide kodupaik. Tänapäeval hõlmavad Piemonte viinamarjaistandused 70 000 hektari suuruse ala. Piemonte tuntuim viinamarjasort on punane Nebbiolo, millest valmistatakse hinnatud Barolo ja Barbaresco veine. Hilissügisel küpsev sort tekitab kasvatajatele tihti halle juukseid, sest eriti just sademeküllasematel aastatel on Nebbiolo vastuvõtlik seenhaigustele ja hallitusele. Parimatest kasvukohtadest nopitud Nebbiolo viinamarjadest valmistatud veinid on tugeva struktuuriga, tanniiniküllased ja neid võib pikka aega pudelis laagerdada. Nebbiolo veinidega tasuks tutvust teha sügisesel ulukiliha hooajal.

Piemonte enim viljeldud sort on Barbera, millest valmistatud punased veinid on sügavpunased, mahlakalt puuviljased ja meeldivalt hapukad. Tänu neile omadustele on Barbera veinid suurepäraseks valikuks näiteks aeglaselt haudunud pajaroogade kõrvale.

Lisaks tuntud punastele sortidele kasvatatakse piirkonna istandustes ka Moscatot, millest valmistatakse kergelt mullitavaid värskeid Moscato d’Asti dessertveine. Moscato d’Astista on ideaalseks partneriks suviste magusate maasikate või värskete puuviljadega serveeritud sabayon-kastmele.

Toscana

Toscana on Itaalia sügavaim ja paljude arvates kauneim piirkond. See on tuntud roheliste mäekuplite, suurte oliivipuude, kõrgele küünitavate küpresside ja muidugi rühikate punaste veinide poolest.

Üle 70 protsendi Toscana veinidest valmistatakse Jupiteri vere põhjal nime saanud Sangiovese viinamarjast. Kuigi seda sorti on püütud kasvatada ka mujal maailmas, on parimaid tulemusi saadud ikka Toscana päikseküllastel mäenõlvadel. Teised maakonna istandustes kasvatatavad punased sordid on Cabernet Sauvignion, Cabernet Franc, Merlot, Canaiolo Nero, Mammolo, Colorino ja Ciliegiolo. Kuigi Toscana kliima sobib kõige paremini punaste sortide kasvatamiseks, võib istandustes kohata ka heledaid sorte nagu Trebbiano, Vermentino, Canaiolo Blanco ja Malvasia.

Toscana ilmselt kõige tuntum vein on peamiselt Sangiovese sordist valmistatav Chianti. Veinitootmine sai Chianti piirkonnas alguse 13. sajandil, kui Firenze lõunapoolsetel metsadega ääristatud mäerinnakutel kasvatatud viinamarjadest valmistati punaseid veine, mis saavutasid suure populaarsuse aristokraatide hulgas. Firenze elas tol ajal õitsengus, see oli Itaalia panganduskeskus ning seal elasid teaduse, kunsti ja majanduselu suurkujud. Chianti veinipiirkond hakkas 15. sajandil tuntust koguma ka mujal Itaalias, kuid piirkond määratleti täpsemalt alles 1716. aastal.

Vin santo on toskaanalaste oma magus vein, mida valmistatakse sortidest Trebbiano, Malvasia ja Sangiovese. Vin santo saladus peitub viinamarjade kuivatamises pärast saagikoristust. Kuivamisel aurustub viinamarjadest vett, mis tõstab nende suhkrusisaldust. Magusat Vin santot tarvitatakse Toscanas pidupäevadel koos biscotti küpsistega.

Apulia

Apulia paikneb Kagu-Itaalias ja on selle riigi üks vanemaid veinitootmispiirkondi. Maakond on tänapäeval Itaalia suuruselt teine veinitootja, selle viinamarjaistandused kanduvad üle 85 000 hektari suuruse ala. Itaalia kagunurgas valmistatud veinidele on kohati omistatud laiatarbeveinide mainet, kuid tänapäeval toodetakse Apulias ka kvaliteetseid ja isikupäraseid veine nii kohalikest kui ka rahvusvaheliselt tuntud sortidest. Piirkonnal on suurepärased eeldused kvaliteetveinide tootmiseks ning seda asjaolu on märganud paljud Itaalia tuntud veinitootjad.

Oma kliimalt on Apulia kuum
viinamarjakasvatuse piirkond. Tänu kuumale kliimale toodetakse Apulias peamiselt tumedaid ja rustikaalseid punaseid veine. Maakonna tuntuim sort on punane Primitivo, mida Atlandi ookeani taga tuntakse nime all Zinfandel. Apulia veinimõisates valmistatakse Primitivost mõnusalt puuviljast rosé veini ning kergeid ja täidlaseid punaseid veine. Primitivo vein on isikupäraseks kaaslaseks näiteks vürtsikale seakarbonaadile.

Sitsiilia

Itaalia mandriosa ja Põhja-Aafrika vahele jääval Sitsiilia saarel on põnevalt ühendatud Vahemere erinevad kultuurid. Saare asukoht ajalooliste kaubateede ristumiskohas peegeldub sitsiillaste nägudes, söögitavades ja ka veinides. Saart on asustanud foiniiklased, kreeklased ja Põhja-Aafrikast saabunud maurid.

Sitsiilia kuulub Apulia ja Veneto kõrval Itaalia enim veine tootvate maakondade hulka. Saare viinamarjaistandused hõlmavad 110 000 hektari suuruse ala ja veine toodetakse aastas ligikaudu kaheksa miljonit hektoliitrit. Kõigist päikeseküllastes aedades küpsevatest viinamarjadest siiski veini ei valmistata, suur osa mahlastest Sitsiilia viinamarjadest läheb ka otse söögilauale. Kuigi Sitsiilias valmistatud veinid maailma silmapaistvamate veinide hulka ei küündi, toodetakse saarel siiski vägagi mitmekülgses valikus valgeid, punaseid, magusaid ja kangestatud veine. Üks Sitsiilia veinide eelis on nende soodne hind. Pudeli ehedat lauaveini saab osta kõvasti alla kümne euro.

Sitsiilia tuntuim valge sort on Grillo, mida kasutatakse peamiselt saare oma kangestatud veini Marsala valmistamiseks. Grillost valmistatakse ka kangestamata valgeid veine, mis on ära tuntavad õrna puuviljasse ja lopsaka lõhna poolest.

Sitsiilia tuntuim punane sort pärineb saare kagunurgas asuvast Avola maakonnast. Tänapäeval kasvatatakse Nero d’Avolat üle kogu saare, kuid suuremad istandused asuvad siiski kaguosas. Nero d’Avola veinide stiili võrreldakse tihti uue maailma Shirazi veinidega. Mõlema veini maitset iseloomustavad magus ploom, mahlakas puuviljasus ja pehmed tanniinid.

Sitsiilia saarele reisijatel tasuks kindlasti tutvuda saare vanade originaalsortidest valmistatud veinidega, mis harva suurematele eksporditurgudele satuvad.

Degusteerige veine ja reisige Itaaliasse!

Itaalia on uskumatult mitmekülgne ja põnev turismimaa, olgu teie huviks ajalugu, arhitektuur, kaunid maastikud või gastronoomia. Ja mis kõige parem – ühes reisis võib ühendada mitu teemat

Lõõgastavast rannapuhkusest unistajad peaks võtma sihtkohaks Loode-Itaalia ranniku, mille väikestest küladest on paljud tuntud kunstnikud inspiratsiooni ammutanud. Maalilistes kalurikülades saab maitsta värskeid mereande ning Põhja-Itaalia värskeid vahu- ja valgeid veine.

Ooperimuusika sõprade lemmiklinn on Kirde-Itaalias Veneto maakonnas paiknev Verona, mille igasuvised muusikapeod meelitavad Romeo ja Julia kodulinna tuhandeid turiste. Veneto on tuntud oma puuviljaste Valpolicella veinide ning tummiste Amarone veinide poolest. Kohalikuks eripäraks on rikkalik Bolleto Misto pajaroog, mis täidab ka kõige isukama turisti kõhu.

Maja või puhkuseosaku kasutamine Toscanas on paljudele unelmaks, mida tänapäeval on kerge teoks teha. Maakonna piltkaunid rohetavad maastikud ja küpressidest ümbritsetud viinamarjaistandused panevad ahhetama kõik Toscanasse sattuvad turistid. Toscana köök ja küpsed Sangiovese veinid esindavad parimal moel Itaalia maapiirkondade gastronoomiat.

Ka Lõuna-Itaalias on palju, mida vaadata ja kogeda. Napoli ja Amalfi ranniku võimsad maastikud on paljudele turistidele unustamatut muljet avaldanud. Arvatakse, et traditsiooniline Itaalia pitsa on pärit Napolist. Linnas asub arvukalt hubaseid restorane, mille puuküttega ahjudes küpsevad pitsad meelitavad külastajaid sisse astuma. Tugevama söögikorra lõpetuseks võib maitsta klaasikese kohalikku kollast Limoncello sidrunilikööri.

Viinamarjakasvatuse ajalugu

Vein on kuulunud itaallaste ellu juba peaaegu kolm aastatuhandet. Varajasimad arheoloogilised leiud tõendavad, et Toscana piirkonnas elanud etruskid kasvatasid süstemaatiliselt viinamarju juba hilisel pronksiajal ehk 10. sajandil e.m.a. Idast saabunud etruskid nimetasid oma uue kodumaa Oenotriaks, mis tähendab maad, kus kasvavad viinapuud.

Veinikultuuri juured ulatuvad teatavasti veelgi sügavamale ajalukku, sest taimeteadlased on leidnud Sitsiilia saarelt üle 3000 aasta vanu tõendeid, mis viitavad viinamarjade kasvatamisele ja veini valmistamisele. Üsna tõenäoliselt toodi esimesed kasvatatavad viinapuud Itaaliasse Türgist või Kreekast.

Kõigis veini ajaloost kõnelevates raamatutes märgitakse, et veinikultuur levis Euroopas Rooma keisririigi õitsengu ajal. Veinil oli Rooma keisririigi kultuuris kindel koht ja kui lõunast saabunud vallutajad Mandri-Euroopas edasi liikusid, istutasid nad viinapuid ka uutele vallutatud aladele Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias ja Ungaris. Sel ajal tunti juba palju erinevaid viinamarjasorte ja lõunast saabunud vallutajad oskasid kindlaks teha nende viljelemiseks kõige paremini sobivad kasvukohad.

Rooma keisririigi aega kuuluvad veinid ei hellitanud maitsemeeli üldse nii mõnusalt kui tänapäeva itaalia veinimeistrite toodang. Savipottides või amforates hoitud veinid oksüdeerusid kergesti ning joogi maitse muutus talve jooksul kibedaks. Veini kibedat maitset parandati tihti mee, ürtide ja vürtsidega või siis veini soojendati, mis samuti joogi nauditavamaks muutis. Komme juua aasta kõige külmemal ajal sooja ja maitsestatud veini levis Itaaliast põhjapoole ja see on aluseks ka Põhjamaades jõuluajal populaarsele glögile.

Roomlased panid aluse ka Lõuna-Euroopa veinikaubandusele. Napoli lahe sadamatest said värvikad veinikaubanduse keskused, kus laevadele laaditi Vesuuvi mäe ümbruses kasvatatud viinamarjadest valmistatud veine. Vein on andnud inspiratsiooni paljudele Rooma kirjanikele ja luuletajatele. Kuulsa väljendi carpe diem ehk naudi hetke autoriks olnud Horatius olevat öelnud, et ükski luuletaja ei suuda kirjutada vaimustuma panevaid luuleridu ilma veinita.

Varajases keskajas oli Itaalias tekkinud palju veinipiirkondi, mis on näha ka tänapäeva veinipudelite etikettidel. Näiteks Kirde-Itaalias paiknev Veneto oli juba tuhat aastat tagasi tuntud maakond, kus toodeti tumedaid, jõulisi ja hästi säilivaid punaseid veine. Veneto veinide saladus peitub viinamarjade kuivatamises enne pressimist. Neist kärbatanud viinamarjadest valmistatud magusad Recioto della valpolicella veinid olid populaarsete Amarone veinide eelkäijaks.

Ka Itaalia veinikultuuri kohal on olnud tumedamaid pilvi. Euroopas 19. sajandil viinapuid rünnanud viinapuu juuretäi tekitas olulist kahju kõigis Itaalia veinipiirkondades. Maailmasõdadele järgnenud majanduskasvu aastad julgustasid paljusid viinamarjakasvatajaid masstootmisele, mille tõttu veinide kvaliteet ja isikupära tõsiselt kannatada said. Kodumaine nõudlus langes 1960. aastatel tugevalt, mille tulemusel otsustasid paljud tootjad suurte koguste asemel keskenduda kvaliteedile. Selle mõistliku otsuse tulemusel rahvusvaheline huvi Itaalia veinide suhtes kasvas ja veinisõbrad üle kogu maailma soovisid tutvuda ka väiksemate ja laiemale üldsusele tundmatute piirkondade veinidega. Itaalia uue põlvkonna veinimeistrid on julgelt asunud teadmisi ja visioone omandama ka väljastpoolt kodumaa piire. Suure veinimaa probleemidele vaatamata on Itaalial õnnestunud säilitada oma positsioon põnevaid kvaliteetveine tootva riigina, mis on tõeliseks unelmate sihtkohaks ka julgetele seiklejatele.

Itaalia veinitootmise tähtsamad daatumid

800 e.m.a Väike-Aasiast saabunud etruskid asusid elama Toscanasse ja istutasid Maremma piirkonda esimesed viinapuud. Viinamarjakasvatus levib etruskide reisil Toscanast Põhja-Itaaliasse kuni Piemonte maakonnani.

750 e.m.a Itaalia idarannikule maabuvad kreeklased ja toovad kaasa oma sorte. Kreeklased kasvatavad Itaalias näiteks sorte Aglianico, Grecanico ja Greco.

6. sajand Viinamarju kasvatatakse juba kõikjal Itaalias. Lucius Junius Moderatus Columella avaldab teose „De Re Rustica“, mis sisaldab mitmeid viinamarjakasvatusest kõnelevaid osi.

7. sajand Veneetsia kaupmehed veavad oma laevadel kuivatatud viinamarjadest valmistatud veine Vahemere sadamates müümiseks.

15. sajand Firenzest saab Itaalia teaduse, kunsti ja majanduselu keskus. Linna ümbritsevad viinamarjaistandused laienevad ja tänapäevalgi tuntud pered nagu Antinori, Frescobaldi ja Mazzei ostavad endale viinapuuaedu.

1350. aastad Italiaallaste elust novelle kirjutanud Giovanni Boccaccio mainib esimest korda fiasco-veinipudelit. Õlgedega kaitstud ümar klaaspudel on paljudele itaalia veinikultuuri sümboliks.

1872 Baroni Bettino Ricasoli avaldab Chianti veini retsepti. Selle kohaselt tuleb Chianti valmistamiseks kasutada 70 protsenti Sangioveset, 15 protsenti Canaiolot ja 15 protsenti valget Malvasiat.

1879 Viinapuu juuretäi jõuab Itaaliasse ja hävitab suure osa kohalikest istandustest. Täi vastu aitab viinapuude pookimine Ameerikast pärit pookealustele.

1963 Itaalia avaldab esimese ametliku veinide kvaliteedi- ja liigitussüsteemi. DOC ja DOCG piirkondadele antakse täpsed juhised, muuhulgas lubatud viinamarjasortide ja tootmiskoguste kohta.

1978 Turule tuuakse esimene Sangiovese ja Cabernet Sauvignoni sortidest segatud tummine Toscana punane vein. Ameerika veinikriitikud vaimustuvad uuest rahvusvahelisest veinist ja võtavad kasutusele mõiste supertoscana veinidest.

autor: Antti Uusitalo
Helsingi restorani Savoy sommeljee
Oled lisanud selle oma soovinimekirja

Tere tulemast joogikultuuri lehele!

Kinnitan, et olen vähemalt 18 aastane.

JAH