Mis jook on konjak?

Valmistamiseks kasutatavad viinamarjad peavad olema kasvanud Prantsusmaal rangelt kindlaks määratud piirkonnas - Charentes'es.

COGNAC´i alampiirkonnad

Enamasti segatakse konjakid kokku eri vanusest ja erinevatest Cognac´i alampiirkondadest pärinevatest komponentidest (eaux de vie´dest). Kõige kvaliteetsemad ja vanemad konjakid aga valmivad ainult Grande Champagne eaux de vie´dest. Cognaci alampiirkonnad (piiritleti 1938.a.) erinevad eeskätt pinnase poolest. Pinnasest tulenevatest viinamarjade omadustest sõltub konjaki “küpsemise” aeg, mis omakorda mõjutab konjaki aroomi ja maitset. Alampiirkondi on kokku kuus, millest hinnatuim Grande Champagne paikneb Cognac´i maakonna keskel. Kriidisest pinnasest tulenevalt valmivad seal parimad konjakiviinamarjad. Ülejäänud piirkonnad paiknevad ringikujuliselt ümber Grande Champagne ja mida lähemal, seda parem on pinnas (konjaki)viinamarjadele.

Konjaki valmistamine

Coqnac regioonis algab viinamarjade saagikoristus tavaliselt septembri kolmandal vői neljandal nädalal. Viinamarjad pressitakse ja pannakse käärima. Selle tulemusena saadav toorvein saavutab suhteliselt madala alkoholisisalduse (7-9% Vol.) ja säilitab kőrge happelisuse. Konjaki tootmiseks kasutatakse veini kahekordset destilleerimist. Destilleerimisperioodi algus varieerub erinevatel konjakitootjatel aga lőppema peab vastavalt seadusele igal aastal 31. märtsi südaööks.

Destilleerimisel kasutatakse erilisi unikaalseid mahuteid (alambic Charentaise), mis on tuntud oma nn. luigekaela tőttu. Tänapäeval on nende kuumutamine puudega haruldane, peamiselt kasutatakse gaasi vői kütteőli. Destilleerimine ise pőhineb faktil, et vee keemispunkt on kőrgem kui alkoholi oma. Kahekordse destilleerimise tulemusel saadakse selge läbipaistev vedelik - eaux-de-vie, mille alkoholisisaldus on tavaliselt 67-72% Vol.

Peale destilleerimist valatakse vedelik kohe tammepuidust tünnidesse. Tünnid on valmistatud peamiselt Limousin'i ja Troncais'i piirkonna tammest ja nende maht on 350 l. Sealse tammepuidu eripäraks on poorsus ja tanniini suur sisaldus, mis teevad temast ideaalse materjali konjaki järgmise valmimisprotsessi jaoks

Konjaki laagerdumine

Konjaki üheks saladuseks on őhu, eaux-de-vie ja tanniini vastastikune mőju laagerdumise ajal. Selle protsessi ajal väheneb tünnis oleva vedeliku kogus igal aastal aurustumise tőttu umbes 3%. Seda kadu nimetatakse őigustatult 'la partes des anges - inglite osa. Konjaki vanus  vői őigemini kvaliteet on alati ära märgitud vastava tähistusega (V.S., V.S.O.P. jne.) ka pudeli etiketil.

Et lőpuni mőista konjaki vanust ja kvaliteeti, tuleb silmas pidada, et vastavalt seadusele näidatakse etiketil antud konjaki segamisel kasutatud kőige noorema eaux-de-vie vanus. Kuna enamus konjakeid on segu erinevatest laagerdunud eaux-de-vie'dest, siis seega vőib näiteks X.O. konjak sisaldada ka 30 vői 40-aastaseid komponente.

Seepärast on peale markeeringu üldjuhul parimaks indikaatoriks konjaki hind - mida kallim pudel, seda vanemaid komponente antud konjak sisaldab. Selged reeglid laagerdumise kohta puuduvad, küll aga on selle kohta rohkesti traditsioone, mida valmistajad ka tänapäeval järgivad. Ainus tähtis fakt on see, et laagerdumine lőpeb sel hetkel, kui eaux-de-vie tünnist välja valatakse.

Üldiselt aktsepeeritakse seda, et umbes 50 aastat laagerdunud eaux-de-vie on saavutanud maksimaalse vanuse ja tavaliselt valatakse vedelik siis spetsiaalsesse klaasist mahutisse, et laagerdumisprotsess lőpeks. 

Konjaki vanus ja markeeringud

Enamus toodetavatest konjakitest on segukonjakid, nende kokku segamiseks kasutatakse erineva vanusega konjakipiiritust (eaux-de-vie). Konjakipiirituse vanuseks loetakse tema tünnis laagerdumise aega.

Paljud tootjad valavad n.ö. toorkonjaki peale teatud laagerdumisaega tünnidest välja spetsiaalsetesse mahutitesse (üldjuhul klaasist), et omada piisavalt tagavarasid, mida tulevikus pudelisse villida. Kuna konjaki laagerdumine lõpeb koheselt peale tünnist välja valamist, ei arvestata tema edasist ladustamist enam tema vanuse hulka.

Igal konjakipudeli etiketil on markeering, mis vastab antud konjaki valmistamisel kasutatud kõige noorema komponendi vanusele. Kuna seadusega on kehtestatud igale markeeringule vastav miinimumvanus, siis tegelikult kasutavad tuntud tootjad peaaegu alati oma lõpptoodangus tunduvalt vanemaid komponente. Selle tõttu võib näiteks erinvate X.O. konjakite hinnavahe olla väga suur. Konjaki hind ongi üks parim vanuseindikaator - mida kallim pudel, seda vanem(kvaliteetsem) on sisu.

Allpool on ära toodud seadusega kehtestatud miinimumnõuded.

• V.S. (Very Special) – minimaalselt 2,5 aasta vanune konjak;

• V.S.O.P (Very Special Old Pale) – minimaalselt 4,5 aastat;

• Napoleon/Superior klass – on tavaliselt 8-15 aastat vana;

• X.O. (Extra Old) – kuni 2005.a. sept. oli miinimumnõue 6,5 aastat, uus nõue 9 aastat, kuid üldjuhul alates 20.aastast

Villimine ja pakend

Vaatamata mitmete pőlvkondade tagustele traditsioonidele on konjakitootmises üks element, mis on pidevas muutumises - see on villimis- ja pakendamisprotsess. Tänapäeval kasutavad peaaegu kőik tootjad mingilgi määral automatiseeritud villimist, mis aga muutuvad pidevalt on pudeli kuju, etiketi kujundus ja pudeli kork.

Need muutused on peaaegu alati dikteeritud turu poolt - Aasia turud eelistavad uhkeid pudeleid ja kuldseid etikette; Euroopa tarbijad on rohkem konservatiivsed ja eelistavad omapäraseid pudeleid; ameeriklased jälle rőhuvad rohkem brandi nimele kui pakendile.

Paljud kvaliteetsed konjakid on saadaval nii esinduslikus karahvinpudelis (decanter), kui ka tavalises n.ö. täitepudelis, mille hind vőib olla kuni poole odavam. Kokkuvőtteks vőib öelda, et tőelisele konjakitundjale on ilusatest siltidest ja uhketest pudelitest ikkagi tähtsam selle sisu.

Konjaki hindamine

1)Mida hinnatakse silmaga: värvust, puhtust, viskoossust.

• Esimene samm:  Vala klaasi 1/3 ulatuses konjakit.

• Teine samm:   Konjakit hinnatakse silmaga klaasi avausest.

1. Mida hinnatakse ninaga: Konjaki aroome

• Esimene nuusutamine:  Klaasi mitte keerutades nuusutage konjaki aroomi, alustades rinna kõrguselt tooge klaas järjest lähemale ninale. Tehes seda 3-4 sammu kaupa.

• Teine nuusutamine: Keerutage konjakiklaasi. Enne nuusutamist oodake mõned sekundid. Nuusutamisel asetage nina klaasi suule. Peaksite tundma puuviljalisi lillelisi ja vürtsikaid aroome.

1. Mida hinnatakse suuga: Konjaki maitset

• Esimene maitsmine:  Võtke väike suutäis konjakit. Konjak peab laskuma keelelt kurku. Algselt on konjak kange alkohol ja suhteliselt terava noodiga.

• Teine maitsmine: Võtke teine suutäis konjakit ja hoidke seda mõnda aega suus. Analüüsige konjaki aroome ja püüdke tunda maitse püsivuse ajalist raami.

Larseni ajalugu

Larsen konjakimaja asutati 1926. aastal Jens Reidar Larseni poolt, kes 1919. a. lahkus 24-aastasena Ameerikasse suundunud kaubalaeval Norrast. Teel selgus, et laev vajab tõsisemat remonti ning sellest tingitud pikem peatus Bordeaux’s muutis noore Larseni elu igaveseks.

Otsustanud enne reisi jätkamist veidi raha teenida, rändas Larsen põhjapoole Cognac’i linna, millest sai peagi tema uus kodu. Larseni tõeline kirg konjaki vastu tegi temast konjakieksperdi, kes rakendades piirkonna tootjatelt kogutud teadmisi ja oskusi asutas 1926. aastal Larseni konjakimaja. Ühtlasi pani ta aluse Larseni konjakite unikaalsele stiilile, milles on eriti esile toodud viinamarjade puuviljane aroom.

Järgmisele konjakivalmistajate põlvkonnale on Jens Reidar Larsen edasi andnud nii oma nime kui ka oma laialdase segamiskogemuse. Larseni algupärased segamisretseptid on säilinud tänaseni tema mahukates märkmikes. See hinnaline pärand on aidanud säilitada seda ainulaadset elegantset ja puuviljast stiili, millest on saanud Larseni kuulus firmamärk.

Larseni tooteperekonda kuuluvad viis erakordset konjakit, mis kõik esindavad Larseni elegantset stiili – Larsen V.S., Larsen V.S.O.P., Larsen X.O. ja Larsen Viking Ship, mis on villitud käsitsi maalitud portselan- või klaaskarahvini.

Renault ajalugu

Renault konjaki ajalugu ulatub aastasse 1835, mil Charentais’i suguvõsa ärimeeste järeltulija, tollal 25-aastane Jean Antonin Renault  asutas Cognac’i linnas Renault konjakimaja. Jean Antonin Renault oli esimene konjakivalmistaja, kes hakkas oma konjakit pudelitesse villima, et eksportimisel säiliks nii joogi algupärane maitse kui aroom.

Legendaarse Carte Noire segu loodi 19.sajandi lõpus.

Renault konjakimaja haldab tänase päevani täielikult kogu oma konjakitootmise protsessi alates viinamarjade kasvatusest kuni valmistoote villimiseni, samas kui palju teised konjakimajad tegelvad ainult erinevate segude kokkusegamisega.