Džinn

Amsterdami aktsiisibüroost leitud dokumendid tõestavad, et juba 1492. aastal oli jälgi selle kohta, et alkoholi toodeti teraviljast, enamasti rukkist. Lisaks tehti ka muid eksperimente, kus alkoholi rikastati kadakamarjadega, et peita selle agressiivset maitset. Pärast mitmeid katsetusi lisati ka suhkur, et jook meeldivamaks muuta. Seda jooki nimetati „Jenever“ või „Genever“ (Hollandi keeles „kadakas“). Huvitav, kas pole? 

Alles 17. sajandil kogus „Jenever“ rohkem populaarsust, just siis, kui Briti sõdurid Hollandis võitlesid ja neile seda jooki esimest korda tutvustati. Nad panid sellele esmalt nimeks „Holland“, kuid nimetasid siis ümber „Dutch Courage’iks“ („Hollandi julgus“). See oli armastus esimesest sõõmust, kui imeline vedelik andis neile vaprust võidelda ja jõudu jätkata nendes metsikutes lahingutes alla andmata. Kodus tagasi olles ülistasid sõdurid „Jeneveri“ võimu nii palju, et see äratas uudishimu ning peagi hakatigi seda importima. Jooki ei hinnanud ainult sõjaveteranid, vaid ka suurem osa elanikkonnast. 1688. aastal sai Hollandi kuningas Oranje Willem Inglismaa trooni ja keelas välismaise alkoholi impordi, et soodustada kohalikku tootmist. Seadus loodi selleks, et toetada parlamendiliikmeid, kes olid tegelikult maaomanikud ja kellel oli vaja oma teraviljasaagi müüki suurendada. Selle tulemusena avati riigi igas nurgas aina rohkem viinavabrikuid ning neis toodetud vedelik sarnanes suuresti „Jeneverile“. Hiljem nimetati see ümber ja sai tuntuks Džinnina. See oli ühe ajastu algus. Džinni toodeti suurtes kogustes ja seda müüdi sisuliselt kõikjal – pagariäris, meeste juuksurisalongis või isegi tänavakaubitseja juures. 

1825. aastal kehtestas valitsus uued litsentsid alkohoolsete jookide jaemüügile. Džinni (Džinni) paleed, mis oli justkui peened baarid, asendasid vanu räpaseid kõrtse ja olid täis kõrgklassi inimesi. See muutis tarbimisharjumisi ja Džinn ei olnud enam puhas jook, vaid seda segati teiste jookidega, misjärel saadi omamoodi punš. Džinni segati ka vee ja sidrunimahlaga. 1890. aastal hakati džinni müüma vaatide asemel pudelites. Rohelised pudelid muutusid läbipaistvateks. Sildid, mis olid algul rohmakad, muutusid elegantselt kujundatuks. Džinni hakati pidama peeneks joogiks.

Džinn on valmistatud neutraalse (teraviljast saadud) alkoholi destilleerimise kaudu, misjärel on sellele lisatud leotatud taimi. Need on taimsed koostisosad, nt ürdid, maitsetaimed ja puuviljad, mille hulka kuuluvad ka esileküündivad kadakamarjad. Seda meetodit nimetatakse „leotamiseks“ ja see erineb teisest meetodist, mida nimetatakse „raamimiseks“. Erinevus seisneb taimede töötlemisel – taimed asetatakse leotamise asemel destillaatori ülaosa raamile. Aurud, mis läbivad essentse, mõjutavad Džinni. Teine tootmisviis on „külmalt segamine“. See on kiirem, kuid meenutab keeluaja samakat, kus alkoholi baasi rikastati aroomide ja kunstlike essentsidega. See on odavam ja kiirem viis, mis lisab Džinnile kadakamarja ja maitsetaimede maitse. See jook on kahtlemata madalama kvaliteediga. Enamik Džinnitootjaid kasutab traditsioonilisi vasest padadestillaatoreid. Mõned neist on kasutusel olnud juba üle 200 aasta. Mõistagi on need äärmiselt väärtuslikud ja tänapäeval valmistatud uued destillaatorid tehakse vanade järgi.

Kokteili valmistamise põhireegel on: 1 osa džinni ja 3 osa toonikut. Seega, toonikul on kokteili maitses oluline roll. Tooniku valikul peab silmas pidama, et selle maitses oleks mõrudus ja magusus heas tasakaalus. Samuti peavad tooniku ja džinni maitsed omavahel sobima. 

Toonikute valik on maailmas viimastel aastatel kiiresti laienenud. Need erinevad üksteisest peamiselt kiniini ja suhkru sisalduse poolest, st kui magus või mõru tooniku maitse on. Lisaks mõjutavad maitset erinevad ürdid ja tsitruselised, millest tuntuim on sidrun. 

Tooniku valikul mõtle esmalt, milline džinn on sinu lemmik ning millised maitsed selles domineerivad. Klassikalise kadakamarja maitselise džinn toonikuga kokteili juurde võiks valida ka klassikalise tooniku, mis rõhutab džinni maitset, nt Double Dutch Indian Tonic Water. Sellisel juhul ei ole mõtet valida tsitruselist või lillelise maitsega toonikut. 

Tänapäeval populaarne kokteil „Džinn & tonic“ sai alguse juba 19. sajandil, mil kiniini (tooniku koostisosa) kasutati arstirohuna malaaria vastu. Kuna jook oli mõru, lisasid Briti ohvitserid sellele vett, suhkrut ja džinni - nii sündiski legendaarne kokteil.

Gin & tonic kokteili maitse sõltub džinni ja tooniku kooslusest. Kokteili populaarsuse taga peitub mitmeid põhjuseid – kahe komponendiga kokteili on väga lihtne valmistada ning see on maitselt värske ja kerge. Joogikultuuri kokteilide lehelt leiad klassikalise Gin & Tonic retsepti ja väikese twistiga džinnikokteilide retsepte!

Maitsedžinn on nagu vana hea džinn, aga mingi väga hea ja kindla maitsega. Lihtne - maitsestatud džinn või lühidalt maitsedžinn on välismaal nimega flavoured gin.

Niisiis on tihtipeale džinnimeister valinud põhimaitseks mõne marja, taime või vilja. Maasikad, vaarikad, sõstrad, rabarberid, mündid, sellerid, rosmariinid, mangod, lavendlid… kõik on džinni maitseks sobivad ja kuskil maailma otsas ka pudelisse püütud. Isegi šokolaad ja vahukommid on saanud jala džinnimaailma ukse vahele.

Maitsedžinniga on väga lihtne kodus hea kokteil kokku segada - pikenda vaid sobiva toonikuga ja ongi maitsekas kodune kokteilielamus käes. Sinu käes.