Prantsusmaa - ainulaadne veinimaa

Prantsusmaa on paljude mõõdupuude alusel hinnates maailma suurim ja paeluvaim veinimaa. Euroopa suurriik on enam kui 2500 aastaga arenenud maailma suurimaks veiniriigiks. Lähme koos sommeljee Antti Uusitaloga põnevale tutvumisreisile maailma juhtivasse veiniriiki.

Prantsusmaad peetakse tihtipeale raskesti mõistetavaks veinimaaks, kuid kui mitmekülgsete ja põnevate veinidega lähemalt tutvust teha, saab aru, et selline hirm on asjatu. Keegi ei oska päris täpselt öelda, millal esimene Prantsuse vein ilmavalgust nägi, kuid arheoloogiliste leidude alusel võib eeldada, et veini valmistati Marseille’ linna lähedal juba 7. sajandil e.m.a.

Prantsusmaa tugevus veiniriigina põhineb paljudel erinevatel tootmistingimustel. Kliima, pinnavormid ja mulla koostis võimaldavad kasvatada arvukalt väga erinevaid viinamarjasorte ja valmistada palju eri stiilis veine. Väga eksitav oleks tuua prantsusmaa veine mingi ühe nimetaja alla, sest selle suure riigi viinamarjakasvatuse tingimused on rannikul, sisemaal, tasandikel, jõeorgudes ja mägedes vägagi erinevad.

Prantsusmaa veinipiirkondade kliima ja pinnas

Prantslased kasutavad tihtipeale mõistet terroir. Kuigi see sõna viitab otseselt pinnasele, seonduvad sellega ka piirkonna kliima, kasvatatavad sordid, traditsioonid ja tootmisviisid. Terroir-veinid peegeldavad viinamarjaistanduste looduslikke eripärasid, mida on võimatu kopeerida teistes veinitootmispiirkondades. Headeks näideteks terroir-veinide tootmispiirkondadest on Kagu-Prantsusmaal asuv Bordeaux või Dijoni linnast lõunapoole jääv Burgundia. Mõlemas piirkonnas ulatuvad viinamarjakasvatuse juured sadade aastate taha ja istandustes viljeldavad sordid on täiuslikult kohanenud erinevate pinnase- ja kliimaoludega. Kuigi Bordeaux' ja Burgundia veinide stiili on püütud imiteerida paljudes muudeski kohtades väljaspool Prantsusmaad, ei ole need katsed õnnestunud, kuigi tingimused meenutavad legendaarsete aedade kliimat ja pinnast.

Põhja-Prantsusmaa tuntuimad veinitootmispiirkonnad on Champagne maakond ja Loire’i jõe org. Mõlemas kohas on pinnaseks vana mere põhi, mis on tänu sellele üsna lubjarikas. Vett hästi läbi laskev lubjarikas pinnas ja jahe kliima tagavad mõlemas piirkonnas veinide loomuliku värskuse ja mineraalsuse.

Atlandi ookeani rannikul, Garonne ja Dordogne jõgede läheduses paiknev Bordeuax' veinitootmispiirkond on suurepärane näide sellest, kuidas kliima ja pinnas mõjutavad veinide olemust. Mereline kliima tasakaalustab temperatuuri kõikumisi ja võimaldab valmistada hästi tasakaalus olevate maitsekooslustega veine. Sisemaal viinamarjakasvatajatele halle juukseid tekitavad kevadised öökülmad või rahehood on Bordeaux’ aedades peaaegu tundmatud loodusnähtused. Pinnas varieerub suures tootmispiirkonnas kruusasest jõepõhjast kuni liivase savimaani. Bordeaux' vahelduv pinnas annab legendaarse piirkonna veinidele sügavust ja komplekssust.

Soe Lõuna-Prantsusmaa on viinamarjakasvatuseks mitmeski suhtes ideaalne piirkond. Tänu toitainetevaesele pinnasele ja kuumale kliimale on lõunapool valmivad veinid värvilt tumedamad ja maitselt sametiselt täidlased. Kontinentaalne kuiv kliima tagab, et saaki rikkuvad kevadkülmad või niiskusest tulenevad seenhaigused ja hallitus on harvad, seepärast on paljudes kohtades head eeldused mahepõllumajanduseks. Tarbijate huvi ökoloogiliselt puhtalt toodetud veinide suhtes on innustanud paljusid Lõuna-Prantsusmaa kasvatajaid minema üle mahetootmisele.

Tuntuimad veinitootmispiirkonnad

Champagne

Kuigi Kirde-Prantsusmaal paiknevas Champagne’is valmistatakse vähesel määral ka tavalisi veine, on see piirkond saanud tuntuks ennekõike maailma parimate vahuveinide valmistamise poolest. Champagne’i veinide maine hakkas Prantsusmaal levima, kui 11. sajandi alguses sai Reimsi linnast kuningate ametlik kroonimiskoht. Kui uue kuninga võim oli kinnitatud, pakuti pidustustele saabunud külalistele maakonna veine, mida väga kõlavalt ülistati. Champagne’i maakonna eeliseks oli ka Pariisi lähedus. Kasvava suurlinna eliit nautis tihti läheduses toodetud Champagne’i veine.

Vahutava šampanja isaks peetakse Hautvillersi kloostris elanud Dom Pérignoni. Tegelikkuses ei mõelnud kloostri varade kogumise eest vastutanud munk välja šampanja mulle, kuid ta parandas mitmel moel veinide kvaliteeti. Ta mõistis, et kui punaseid viinamarju kergelt pressida, saab neist täiesti läbipaistvat mahla šampanja valmistamiseks. Ta sai aru ka sellest, et segades erinevaid viinamarjasorte, eri kohtades ja eri aastatel valmistatud veine, saab huvitavaid jooke.

Šampanja selge ja kirgas värskus on seletatav Kirde-Prantsusmaa jaheda kliimaga. Tänu pikale kasvuperioodile saavad viinamarjad küpseda aromaatseks ja säilitavad samas väärtusliku loodusliku hapukuse. Vahuveinide ainulaadse mineraalsuse saladus peitub aga lubjarikkas pinnases. Kvaliteetse ja nüansirikka vahuveini sünniprotsessis oli oluline roll ka kogenud keldrimeistritel. Spetsialistid osakavad segada mitmeid eri veine just sobivas suhtes, et saada tasakaalustatud lõppetulemus.

Šampanja on pidulik aperatiiv, kingitus, kuid ka mitmekülgne toidukõrvane jook. Värsked vahuveinid sobivad näiteks kala ja koorikloomadega, küpsemad joogid on suurepärased näiteks kooreste juustude kõrvale.

Alsace

Saksamaa piiri lähedused Strasbourgi ja Mülhauseni linnade vahele jääv Alsace on Prantsusmaa tuntuim valgete veinide tootmispiirkond. Vogeesi mäeaheliku idaküljel paiknevat piirkonda on ajaloo jooksul jagatud kahe suurvõimu ehk Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Pärast Esimest maailmasõda on Alsace kuulunud Prantsusmaale, kuid keeles ja kultuuris on palju saksa jooni. Piirkonna asukoht kahe suurriigi vahel peegeldub ka veinides. Paljud Alsace’i istandustes kasvatatavad viinamarjasordid on pärit Saksamaalt ning ka veinipudelid meenutavad Moseli ja Rheingau kitsamaid ja pikki pudeleid. Alsace’i reisijad märkavad Saksa kultuuri mõjusid kõige rohkem kohalikus toidus. Alsace’i köögi tuntuim hõrgutis on paksu hapukapsakuhja peale asetatud vorstivalik ehk churcut.

Alsace’i veinipiirkonna kliimat mõjutavad läänes asuv Vogeesi mäeahelik, mis kaitseb istandusi külmade läänetuulte eest, ning idas asuv Reini jõe org, mis tasakaalustab kliima äärmusi. Mäerinnakutele istutatud viinapuud saavad nautida suvist päikest, tänu millele küpsevad viinamarjad väga mahlasteks. Alsace’i sügis on enamasti soe ja pikk, mis võimaldab viinamarju korjata hiljem. Tänu pikemale kasvuperioodile saavad viinamarjad rahulikult aromaatseks küpseda, kaotamata samas loomulikku happesust.

Valgete sortide osakaal Alsace’i istandustes on üle 90 protsendi. Nagu paljudes veinipiirkondades piiri taga Saksamaal, on ka Alsace’i viinamarjasortide vaieldamatu kuningas Riesling. Veinipiirkonna tootjad kiidavad Rieslingi veinide võimet kirjeldada kasvupiirkonna erijooni. Alsace’i Rieslingi veinide stiil varieerub kergelt küpsetest puuviljastest veinidest kuni täidlasteni. Parimates Grand Cru klassifikatsiooniga istandustes küpsevad Rieslingid aja jooksul stiilselt, mis lubab neid muretult säilitada mitmeid aastaid. Teised tuntud Alsace’i valged viinamarjasordid on mesise aroomi poolest tuntud Pinot Gris, aromaatselt lopsakas Gewürztraminer, õunane Pinot Blanc ja parfüümine Muscat. Kergete punaste veinide sõpradel tasub Alsace’i külastamisel tutvuda Pinot Noiri veinidega, mille marjane maitse sobib suurepäraselt kohaliku juustu tarte flambéga.

Kuigi Alsace’i veinide juures on tihti nimetatud kasutatud sordi nimi, valmistatakse seal ka palju segatud veine. Paljudest heledatest sortidest loodud segud olid varem populaarsed, sest need tasakaalustasid aastakäikude erinevusi. Segatud veinid tunneb ära etiketile märgitud nimetusest edelzwicker. Ka värskelt puuviljased Crémant d'Alsace vahuveinid valmistatakse segades erinevaid viinamarjasorte.

Parimatel aastatel valmistatakse Alsace’is ka väga mitmesuguseid hilissügisel korjatud viinamarjadest valmistatud magusaid veine. Need mõnusalt mesised dessertveinid tunneb ära etiketile tehtud märkest vendage tardive või sélection de grains nobles.

Chablis

Ida-Prantsusmaal asuv Burgundia on tänapäeval üks Prantsusmaa tuntumaid ja hinnatumaid veinipiirkondi. Burgundia veinikultuuri juured ulatuvad meie ajaarvamise algusse, kui toimusid roomlaste suured vallutused Mandri-Euroopas. Lõunast saabunud vallutajad teadsid, millised piirkonnad sobivad kõige paremini viinamarjade kasvatamiseks ning mõistsid ka seda, kui head kasvutingimused on Burgundia optimaalsetes kliimaoludes ja pinnasel.

Burgundia põhjapoolseim piirkond on mineraalsete ja värskete Chardonnay veinide poolest tuntud Chablis. Valgete veinide värskuse saladus peitub Põhja-Burgundia jahedamas kliimas, tänu millele säilitavad viinamarjad väärtusliku happesuse. Ainulaadne mineraalsus arvatakse olevat seotud Chablis’ ainulaadse mullaga, mis oli aastatuhandete eest merepõhi. Veel tänapäevalgi võib istandustest leida iidseid lubjakividest ümbritsetud teokarpe ja kesti.

Kuigi Chablis’ istandused katavad vaid 4800 hektarit, sõltub veinide iseloom siiski suuresti täpsemast asukohast. Kõige hinnatumad ja väärtuslikumad Chablis’ veinid sünnivad seitsmes Grand cru istanduses. Pitoreskse Chablis’ linna ääres kõrguvate istanduste pinnas on üle 180 miljoni aasta vana ja sisaldab väga fossiiliderikast Kimmeridge’i lupja. Grand cru Chablis’ veinid laagerduvad hästi, seepärast võib need rahumeeli ka aastateks veinikappi unustada. Klassikaline Grand cru ühendab intensiivse puuviljasuse, värskuse ja mineraalsuse. Külluslikud veinid sobivad lopsakamate maitsetega. Grand cru Chablis’ veini võib avada näiteks klassikalise küpsetatud merikeele või grillitud lõhe kõrvale.

Ka Premier cru Chablis’ veinid on värsked, mitmete maitsenüanssidega, mineraalsed ja mitmekülgsed lauaveinid, mida võiks proovida näiteks valge lihaga järvekalade või suve lõpu jõevähkide kõrvale.

Rhône

Rhône’i jõeorg kuulub Prantsusmaa vanemate veinipiirkondade hulka. Kuigi Rhône’is on viinamarju kasvatatud juba üle 2500 aasta, on laiemale üldsusele sealsed veinid tuttavad alates 14. sajandist, kui paavst kolis elama Avignoni. Tänapäeva veinisõbrad hindavad Rhône’i tumedaid, küpseid ja ürdiseid punaseid veine, mis sobivad suurepäraselt näiteks ulukiroogade juurde.

Rhône jagatakse kahte ossa. Põhja-Rhône algab Vienne’i linna lõunapoolelt ja lõppeb lõunas Cornasi veinipiirkonnas. Põhja-Rhône’is toodetakse vaid umbes viis protsenti jõeoru veinidest, kuid järskudel mäenõlvadel ja kehval kivisel pinnasel kasvanud Syrah’ sordist veine peetakse Prantsusmaa ühtedeks säravamateks veinideks. Põhjapool lisatakse punasele Syrah’le tihti väikeses koguses heledat ja aromaatset sorti Viognier. Veinimeistrite sõnul süvendab kasutatud Viognier Syrah’ värvi ja annab veinile pisut parfüümiseid noote. Põhja-Rhône’i tuntuimad veinid valmistatakse Tain-l'Hermitage’i linna taga asuvas Hermitage’i veinipiirkonnas. Ühe romantilise loo põhjal olevat piirkond oma nime saanud Pärsiast tagasi pöördunud erakliku sõduri järgi, kes tõi kaasa Syrah’ pistoksi ja istutas need jõerannast tõusvale graniidiklibusele pinnasele.

Põhja-Rhône on tuntud kahe piirkonna poolest, kus kasvatatakse vaid valget sorti Viognier. Cindrieu on vähem kui sada hektarit hõlmav veinipiirkond, kus päikeseküllased istandused on suurepäraseks kohaks troopiliselt aromaatsete aroomide poolest tuntud Viogner viinamarjade kasvatamiseks. Condrieu oli veel 1970. aastatel maailma ainus piirkond, kus Viogner kasvatati. Pärast seda, kui uue maailma veinimeistrid selle vana ja eksootiliste aroomide poolest tuntud sordiga tutvust tegid, on Viognier’d istutatud ka Austraaliasse, Tšiilisse ja Argentiinasse. Tänapäeval on Rhône’ist pärinev viinamarjasort üks maailma tähelepanuväärsemaid heledaid sorte.

Kui Põhja-Rhône’i istandused asuvad jõeorus, siis lõunapoolsemad istandused paiknevad laialdasel alal Avignoni linnast põhja pool. Lõuna-Rhône on tuntud peamiselt seguveinide poolest, olgu tegemist siis valgete, rosé või punaste veinidega. Punaste ja rosé veinide valmistamiseks kasutatakse maasikalise aroomi poolest tuttavat sorti Grenache, piprast Syrah’d ja tumedat Mourvèdre’d. Seal kasvatatakse ka vähem tuntud sorte nagu Cinsault, Counoise, Terret Noir, Muscardi ja Vaccarése, mis leiavad kasutust näiteks segatud veinis Châteauneuf-du-Pape. Lõuna-Rhône’i aromaatsed puuviljased valged veinid jäävad tihtipeale punaste veinide varju. Valgete veinide valmistamiseks kasutatakse muuhulgas sorte Picpoul, Roussanne, Picardan, Bourboulenc ja Clarette.

Languedoc-Roussillon

Kahe Lõuna-Prantsusmaa maakonna piirkonda ulatuva Languedoc-Roussilloni veinipiirkonda peetakse maailma suurimaks. Istandused ulatuvad 240 000 hektari suurusele alale ja veinide valmistamiseks kasvatatavaid sorte tuntakse üle 50. Piirkonna suuri toodangumahte iseloomustab fakt, mille kohaselt Languedoc-Roussillonis toodetakse rohkem veini, kui USA kõigis osariikides kokku.

Kuigi Languedoc-Roussillonis toodetakse erinevaid veine alates värskendavatest vahuveinidest tumedate ja kangestatud veinideni, on see Vahemere ranniku läheduses paiknev piirkond laiemale üldsusele üsna tundmatu. Viinamarjakasvatuse ajalugu ulatub Lõuna-Prantsusmaal rohkem kui 2500 aasta taha. Aegade jooksul on Languedoc-Roussillon tõusnud esile Prantsusmaa esimese vahuveini koduna, kuid sattunud samas ka pärast Teist maailmasõda üsna halba valgusesse kui kehva kvaliteediga massitarbeveinide tootmispiirkond. Tänaseks päevaks on ületootmise probleemid lahendatud, toodetakse kvaliteetseid, isikupäraseid ja ahvatleva hinnaga veine.

Languedoc-Rousssilloni kliima ja pinnas varieeruvad üsna suuresti. Ranniku lähedale või kõrgematesse kasvukohtadesse rajatud istandused sobivad oma marjade poolest vahuveinide ja aromaatsete valgete veinide valmistamiseks, sisemaa kuumadel tasandikel kasvavad viinamarjad on sobivad küpsete puuviljaste punaste veinide tootmiseks. Keskmise temperatuuri alusel mõõtes asuvad Languedoci piirkonnas Prantsusmaa kõige kuumemad ja väiksema sademete hulgaga istandused.

Lõuna-Prantsusmaa veinid segatakse tihti kokku mitmest eri viinamarjasordist. Valgete ja vahuveinide valmistamiseks kasutatakse peamiselt sorte Chenin Blanc ja Mauzac. Ka aromaatsed ja lopsakad Viogner sordist veinid on kindlasti maitsmist väärt. Segatud valgete veinide valmistamiseks kasutatakse sooja kliimat eelistavaid sorte Roussanne, Marsanne, Vermentino, Bourboulenc, Rolle ja Clarette Blanche. Punaseid veine segatakse kohalikest ja rahvusvaheliselt tuntud viinamarjasortidest. Päikeseküllastes istandustes kasvatatakse näiteks sorte Syrah, Grenache, Carignan, Cinsault, Mourvedre ja Picpoul Noir.

Languedoc-Roussilloni veinid sobivad lihtsamate toitude kõrvale. Nende tummiste veinidega tasub tutvuda näiteks suveperioodil lihaküllaste vorstide ja muude grillroogade juures.

Veini- ja maitsereisile Prantsusmaale

Suurenenud huvi veinide ja nendega seonduva kultuuri kohta peegeldub ka Prantsusmaa veinipiirkondade teenusepakkumises. Eriti tuntumates piirkondades paiknevad veinimõisad on arendanud teenuseid, mis ahvatlevad teemast huvitunuid üle kogu maailma. Eelarvamused prantslaste ülbuse kohta välismaalaste suhtes tuleks koju jätta, sest uue põlvkonna tootjad tutvustavad hea meelega oma viinamarjaistandusi, veinikeldreid ja lasevad veine degusteerida.

Šampanja maailmaga võib tutvust teha ka Pariisist alustades. Kuna riigi pealinnast on Prantsuse kuningate kroonimislinna Reimsi vaid 160 kilomeetrit, saab ka ühepäevase kõrvalepõikega piisavalt laialdase pildi šampanja tootmise ja ülistatud vahuveini eri tüüpide kohta. Sõiduks ei pea tingimata kasutama autot, sest kiirrong läbib linnade vahele jääva maa umbes tunniga. Kui aega on rohkem, tasuks Reimsist sõita Epernay linna, mis on suurtest vahuveinikeskustest väiksem. Maailmas tuntust kogunud vahuveini ajaloost rohkem huvitunud võivad teha peatuse Hautvillersi kloostris, kus šampanja ajalooga seotud munk Dom Pérignon veinide kvaliteeti arendas. Kloostri kabelis saab peatuda mõtisklusteks legendaarse munga viimase puhkepaiga kõrval.

Paljud Prantsusmaal veinireisil käinud soovitavad külastada Saksamaa piiri lähedale jäävat Alsace’i. Vogeesi mägede jalamil paiknevas piirkonnas on pikaajalised veiniturismi traditsioonid ning ööbimiskoha, restorani, veinitoa või väikese delikatesside poe leidmine ei nõua erilist pingutust. Alsace’is saavad turistid näha arvukalt romantilisi väikeseid külasid ja maitsta piirkonna klassikalistest heledatest viinamarjadest valmistatud veine. Lisaks mõnusalt puuviljastele veinidele on Alsace tuntud ka kooreste ja krehvtiste Munsteri juustude poolest.

Kui unistustes on reis Burgundiasse, tasuks koha peal tõsiselt kaaluda jalgratta laenutamist. Tutvumine väikeste maaliliste külade ja legendaarsete viinamarjaistandustega on kõige lihtsam jalgratta seljas. Sealne maastik on üsna tasane ja rattaga sõites saab muretult peatuda ja vaadelda istandusi, kus kasvavad maailma hinnatuimad Pinot Noir’i viinapuud. Burgundia esindab tüüpilist prantsuse maapiirkonda, mis on õige koht nautida lihavaid tigusid, Burgundia veinis pošeeritud mune või pikalt hautatud pajaroogasid. Kui aega juhtub rohkem olema, tasub Burgundiast põigata Šveitsi piiri lähedal asuvasse Jura veinitootmispiirkonda, kus valmistatakse isikupäraseid ja Soomes harva saada olevaid valgeid ja punaseid veine.

Prantsusmaa veinitootmise lühiajalugu

Üsna tõenäoliselt saabusid esimesed viinamarjakasvatajad Prantsusmaale Kreekast. Nad rajasid Galliasse Vahemere rannikule arvukalt asumaid. Kreekast läände seilanud vallutajad hindasid veini ja istutasid laevades kaasa toodud istikuid randumiskohtade lähedusse. Viinapuu levikut Euroopas uurinud teadlased on leidnud tõendeid, et viinapuud on kasvanud Prantsusmaa aladel juba ka enne kreeklaste tulekut. Šveitsi piiri lähedalt Kagu-Prantsusmaalt on leitud viinamarjaseemnete jäänuseid, mille vanuseks on hinnatud kuni 12 000 aastat.

Nagu ka mujal Euroopas, sai ka Prantsusmaal viinamarjakasvatus hoogu Rooma keisririigi õitsengu ajal. Lõunast saabunud vallutajad märkasid kiiresti viinapuude kasvatamiseks sobivaid alasid ning meie ajaarvamise alguseks tekkisid kaardile paljud ka tänapäeval tuntud veinipiirkonnad nagu Alsace, Champagne, Burgundia, Bordeaux, Rhône ja Loire’i jõe org. Meie ajaarvamise esimesel sajandil elanud Rooma sõjamees ja loodusuurija Plinius Vanem kirjutas ajaloo esimese raamatu, mis käsitles Euroopas kasvatatavaid viinamarjasorte. Plinius mainib oma kirjutistes, et Rhône’i piirkonna elanikud parandasid sügisel valmistatud veinide säilivust kreeklastele sarnaselt lisades savianumatesse väheses koguses vaiku.

Viinamarjakasvatuse traditsioonide säilimise eest pärast Rooma riigi õitsengut tuleb tänusõnu öelda arvukatele kloostritele, kus elanud mungad valmistasid sügisel küpsenud viinamarjadest veine kiriklikeks tseremooniateks. Keskajal kinnistusid paljud tänapäeval tuntud sordid Prantsusmaa eri piirkondades. Sortide levitajaks olid kloostrite vahel liikunud mungad ise. Usumehed uurisid ka sortide sobivust erinevatesse kliimaoludesse ja eri pinnasele. Kloostrite roll veinitootmises vähenes alles pärast Prantsuse revolutsiooni 19. sajandil, kui kirik ja riik üksteisest lahutati.

Paljude Prantsuse veinide rahvusvaheline tuntus põhineb pikaajalistel Põhja-Euroopa kaubandussuhetel. Näiteks Bordeaux’ veinide suur populaarsus Briti saartel sai alguse juba 1152. aastal, kui Inglismaa kuningas Henry II ja Akvitaania Eleonora abiellusid. Selle pulma kaudu ühendati ka Loire jõe oru ja Püreneede vahele jääv Akvitaania 300 aastaks Angevi impeeriumiga. Abielu aluseks peetakse Bordeaux' ja Charente’i piirkonnas tekkinud veinide vedu põhjapoole. Tol ajal kutsuti Bordeaux's toodetud punaveine nimega Claret, sest nende värvus oli pleekinud ja kaugel meile tuntud tumedatest Bordeaux’ veinidest. Tänu pikaajalistele kaubandussuhetele suurendasid Bordeaux’ veinid aja jooksul populaarsust nii Briti saartel kui ka mujal Põhja-Euroopas. Suurenenud nõudlus kajastus ka hindades ning Gironde’i jõe rannal valmistatud veinid said Prantsusmaa ühtedeks nõutumateks jookideks.

Prantsusmaa teekond veinimaade aukohale ei ole siiski olnud päris probleemideta. 1850. aastatel tegi paljudes piirkondades tõsist kahju küpseid viinamarju kahjustav hahkhallitus. See tõsine seenhaigus levis kulutulena hinnatud istandustesse, mõjutades nii saaki kui ka selle kvaliteeti. Eriti raskeks peeti aastat 1854, kui saagid jäid väga väikesteks. Burgundiast pärit agronoom Henri Marès leiutas 1857. aastal hahkhallituse vastu kauaoodatud tõrjevahendi. Kui küpsevatele viinamarjadele pihustati vasksulfiiti, suudeti kiiresti levivale hallitusseene epideemiale piir panna. Teine tagasilöök arenevale veinikultuurile oli viinamarja juuretäi ehk Phylloxera saabumine Euroopasse. Ameerikast pärinev väikekahjur tungis viinapuude juurtesse, imes seal taimede eluks vajalikke toitaineid ja tappis need lõpuks üle kogu Prantsusmaa. Juuretäi epideemia sai alguse Rhône’i oru istandustest 1863. aastal ja levis mõne aastaga peaaegu kõigisse Prantsusmaa veinitootmispiirkondadesse. Selle väikese putuka tõttu vähenes kõige halvematel aastatel saak kuni kolmandikuni tavapärasest, mis tõstis veini hinna enneolematutesse kõrgustesse. Kui botaanikud avastasid, et juuretäi ei tungi Ameerikast pärinevate viinapuude juurtesse, saadi epideemia kontrolli alla, kui Euroopa sorte hakati pookima ameerika alustaimedele.

Prantsuse veinid olid oluliseks ekspordiartikliks juba 19. sajandil. Suurenenud nõudlus veinide järele ja hinnakonkurents põhjustasid arvukate võltsingute jõudmist turule. Originaaltoodete kaitseks otsustasid Prantsuse veinitootjad luua märgistuse AOC ehk appellation d'origine contrôlée, mille eesmärk oli tagada, et vein on valmistatud etiketil nimetatud piirkonnas. Esimene veinitootmist kaitsev seadus jõustus aastal 1905 ja aastal 1935 loodi Prantsusmaal Institut National des Appellations d'Origine, mis kontrollib kõikide AOC-kaitse saanud veinide tootmist.

Pärast sõdasid oli Prantsusmaa probleemiks ületootmine, mis halvendas kvaliteeti. Niinimetatud veinijärvest ehk suurtest kogustest müümata jäänud veinidest on lahti saadud ja paljud varem tundmatud veinipiirkonnad on äratanud tähelepanu isikupäraste ja kvaliteetsete veinidega. Kuigi uue maailma veinid on üsna laialt tuntust kogunud, on Prantsusmaal õnnestunud säilitada oma juhtpositsioon maailma kõige rohkem veini tootva ja ka kõige hinnatuma veinimaana.

Tähtsamad daatumid

500 e.m.a Kreekast saabunud vallutajad asuvad elama Lõuna-Galliasse ja hakkavad Montpellier piirkonnas viinamarju kasvatama.

79 Plinius Vanema kirjutatud raamatus „Naturalis Historiae“ on juttu viinamarjakasvatusest Vienne’i piirkonnas Lõuna-Rhône’is.

2. sajand Rooma riigi laienemisel Galliasse istutatakse viinapuid praegugi tuntud piirkondadesse nagu Burgundia, Bordeaux ja Champagne.

1152 Inglise kuningas Henry II ja Akvitaania Eleonora sõlmivad abielu. Pulmade kaudu liideti Akvitaania 300 aastaks Angevi impeeriumiga ning Bordeaux' ja Charente’i piirkonnas valmistatavad veinid saavad tuntuks ka Briti saartel.

1305 Paavst Clemens V viib katoliku kiriku pea tooli kuningas Filip IV Kauni ettepanekul Roomast Lõuna-Rhône’is paiknevasse Avignoni. Paavsti uue residentsi kaudu saavad tuntuks ka Rhône’i veinid.

1453 Inglismaa ja Prantsusmaa vahel toimunud saja-aastane sõda lõppeb ja Bordeaux ühendatakse uuesti Prantsusmaaga.

1789 Algab Prantsuse revolutsioon. Revolutsiooni kaudu lahutatakse viinamarjaistandused kloostrite ja kirikute omandusest.

1801 Napoleon Bonaparte’i siseminister Jean-Antoine Chaptal avastas, et lisades viinamarjamahlale suhkrut saab veini alkoholisisaldust tõsta. Tänu nn chaptaliseerimisele paranesid veinide säilivus ja kvaliteet eriti jahedamates veinipiirkondades.

1855 Napoleon III määrab Bordeaux' veinikaupmehed jagama veinimõisad turuhindade alusel. Tekkib 1885. aasta klassifikatsioon, mis kriitikale vaatamata kehtib veel tänapäevalgi.

1935 Võetakse vastu Prantsusmaa veiniseadus (appellation d'origine contrôlée), mis kaitseb veinitootjaid ja veine.

 

Tutvuge nõuannetega pikniku ettevalmistamiseks

Nõud

1. Pakkige kaasa nii ühekordselt kasutatavaid kui ka kergemaid puit- või emailnõusid. Niiskemad road muudavad ühekordsed pappnõud kergelt pehmeks ja ehedate nõudega on laud hubasem.

2. Võtke kaasa terav lõikenuga ning kui kõik toidud ei ole valmis tükeldatud, varuge kõigile metallist söögiriistad. Plastnoad ja –kahvlid on küll lihtsad kasutada, kuid need purunevad kergesti ega lõika hästi.

3. Piknikuroogade transportimiseks on mugavad erinevad klaaspurgid ja karbid. Neisse saab panna magustoiduks lõigatud puuvilju, salatikastmeid ning oliive ja muid suupisteid. Kaane eemaldamisel on olemas juba ka kaunis serveerimisnõu.

Toit

1. Valmistage kodus suuremasse kaussi salat ja katke kile või fooliumiga. Pange kastme komponendid väiksesse klaaspurki. Kohapeal piisab väiksest raputamisest ja kastme võibki salatile kallata.

2. Parimaks piknikujuustuks on suurem valgehallitusjuust. Sellele sobib soojus ning juust muutub mõnusalt pehmemaks. Peske kodus puhtaks ja võtke kaasa ka krõmpsuvaid porgandeid ja fenkolit; piknikul on mõnus neid köögivilju ja krõbeda koorikuga pikka saia pista sulajuustu sisse.

3. Piknikule sobivad ka puuviljad, küpsised, moosid, värsked pirukad ja croissant’id, need taluvad hästi ka vedamist. Pakkige kaasa ka võileivaküpsiseid.

Joogid

1. Jahutage kõik joogid, ka vahuvein, külmikus enne kodust lahkumist.

2. Täitke tühjad plastpudelid veega, külmutage need ja pange külmad pudelid toitude vahele. Suured jäätükid sulavad aeglaselt ja säilitavad jahedust paremini kui õhukesed jääkotid. Sulanud külma vett võib kasutada ka joogiks.

 

Laroche - juhtiv Chablis’ veinide tootja

Laroche on Chablis' piirkonna üks vanemaid tootjaid olles peamiseks suunanäitajaks kogu piirkonna veinitootmise arendamisel alates 1850. aastast. Laroche toodab veine kõigist Chablis' piirkondadest ehk siis Grand Cru, Premier Cru, Chablis’ ja Petit Chablis’ istandustest. Domaine Laroche kuulub ka ajakirja Wine Spectator hinnatud veinitootjate loendisse Top 100 Wineries! (2015)

Veinimõisa ajalugu ulatub tagasi aastasse 1850, kui Jean-Victor Laroche alustas viinamarjade kasvatamist. Laroche’i veinimõis asub Chablis' küla keskel paiknevas endises l'Obédiencerie kloostris, kus kohalikud mungad on juba 10. sajandist kasvatanud viinamarju ja valmistanud uhkeid veine. Kloostri õuemajas on endiselt töös 13. sajandist pärinev viinamarjapress, mida kasutatakse kord aastas saagikoristuspidustuste ajal.

Peale selle toodab Laroche veine Lõuna-Prantsusmaal Languedoc-Roussillonis asuvas Mas La Chevaliére veinimõisas, Tšiilis ja nüüd ka Lõuna-Aafrikas. Mas La Chevaliére veinimõisast pärinevad ka soome veinisõprade seas populaarsed Laroche L Chardonnay veinid.

Laroche’i veinid on suurepäraseks kaaslaseks koorikloomadele ja kalale, kuid sobivad ka niisama nautimiseks. Laroche’i edu pandiks on läbi aegade olnud kaasaegse tehnoloogia kasutamine, novaatorlikkus ja parimate võimalike viinamarjaistanduste leidmine. Laroche’i veinide valmistamise filosoofia on kätketud veinimõisa logosse, millel on kujutatud silma, nina ja suud – ehk kolme veinide hindamiseks ja nautimiseks vajalikku aistingut.

Konkursil International Wine and Spirit Competition IWSC valiti Laroche 2014. aasta parimaks Prantsusmaa veinimõisaks! Laroche’i veinid võitsid nimetatud konkursil kaks kulda, kaks hõbedat ja neli pronksi.

Ainulaadne pinnas on tippveinide nurgakivi

Chablis’ piirkonna istandused asuvad haruldasel Kimmeridge-pinnasel, mis pärineb paleosoilisest ajajärgust umbes 300 – 500 miljonit aastat tagasi, kui kõik mandrid moodustasid ühtse supermandri enne üksteisest eemaldumise alustamist.

Praegune kupliline Chablis’ piirkond koos lähiümbrusega oli siis mere all. Viljakatesse savi- ja lubjakivikihtidesse on miljoneid aastaid tagasi kogunenud mereloomade jäänukeid, trilobiite ja karpe. Sellel pinnasel kasvavad maailma parimat valget veini andvad viinamarjad.

Les Vaudevey – siit pärineb aasta parim valge vein

Veiniajakirja poolt Laroche’i tippveinidest Aasta Veiniks valitud veini Domaine Laroche Chablis 1er Cru Les Vaudevey toodetakse Les Vaudevay järskudel, üle 40-kraadise kaldega mäerinnakutel kasvanud viinamarjadest.

Chablis' lähedal Beinekülas asuva istanduse pinnas on lubjarikas ja sisaldab lisaks fossiilidele ka ränikivi. Vaudevey Premier Cru istanduse veinid on kuivad, värskelt hapukad ja mineraalsed. Need sobivad hästi kalatoitude, koorikloomade ning valge liha juurde.

Les Vaudevey on võitnud auhindu paljudel konkurssidel saades näiteks IWSC konkursil kulla ja ajakirja Decanter konkursil“ Wine Awards“ pronksi.

Laroche’i veinimõisa tuntud esindaja Gwenaël Laroche on Chardonnay-inimene nii ihult kui ka hingelt. Laroche on kuulus Chardonnay esmakasvataja Chablis’ hinnatud veinipiirkonnas Bourgognes. Gwenaël abiellus suguvõsa liikmega kolmkümmend aastat tagasi, ta mees Michel Laroche on juba jätnud veinide valmistamise traditsiooni nooremate kanda. „Suurepärane, uhkelt hapukas ja elegantne Chardonnay vein tekib kliima, mineraalse pinnase ja muidugi osavate käte tulemusel. See on kõike seda, mida meie veinitootmine Chablis’s esindab,“ selgitab Gwenaël. Chablis’st on tegelikult vaid 100 kilomeetrit Champagne’i veinipiirkonda, kus toodetakse maailma kõige suursugusemaid Chardonnayst valmistatud vahuveine ehk Blanc de Blancs šampanjasid.

Kui Chablis’ piirkonnas enam kvaliteetseid viinamarjaistandusi ei leidunud, ostis Michel Laroche aastal 1985 neid Kagu-Prantsusmaalt Languedoci veinipiirkonnast ja viis sinna Chardonnay viinamarja kasvatamise oskused. Järgmisel aastal sündis Laroche Chardonnay L vein, mis on peaaegu kolmekümne aasta jooksul saavutanud eriti suure populaarsuse Skandinaavias ja Kanadas. „Meie veinifilosoofia on kõikjal sama, nii Prantsusmaal kui ka Tšiilis ja Lõuna-Aafrika tootmisüksustes. The best fruit – parimad võimalikud viinamarjad, mis on kasvatatud hoolika jälgimise all,“ kõneleb Gwenaël. Chardonnayd on lihtne kasvatada, see on üks enim levinud sorte üle kogu maailma. Aga see, mis Chardonnay eriliseks muudab, on just see, mida Chablis’ veinidest ka mujal järele püütakse teha. Väga vähestel õnnestub see sama hästi kui üle 160 aasta veinide valmistamise kogemusi omaval Laroche’il.

Peakokk Pekka Terävä uhked retseptid

Pekka Terävä on Turust pärit tippkokk, kelle loomingut saab nautida muuhulgas kahes Helsingi tipprestoranis Olossa ja Emossa. Olo sai esimese Michelini tärni 2011. aastal, Emo avas uksed alles 2013. aastal.

Pekka Terävä Laroche’i veinide tarbeks loodud retseptid annavad ka kodukokale võimaluse sukelduda puhtaid kodumaiseid tooraineid kasutavasse ja selgete maitsetega skandinaavia köögi maailma.

Suvine aedviljasalat

Suhkrusoolatud lõhe

Redise ja kitsejuustusalat

Mahlane kauaküpsenud veiserind

Küpsetatud haugifilee

Mustjuur

Härjasaba kevadiste köögiviljadega

Trimbach – Alsace’i pärl

Maison Trimbach Ribeauvilles, Alsace’i südames on aastast 1626 olnud pereettevõte ja üks Alsace’i kuulsamaid veinimõisaid.

Veinitraditsioon on liikunud isalt pojale juba kaksteist põlvkonda. Tänapäeval on pereettevõtte juhiks Hubert Trimbach koos vennapoegade Jean ja Pierre Trimbachi ning Pierre’i tütre Anne’iga. Anne on 13. põlvkonna esiklaps, kes reisib maailmas ringi tutvustades toodetavaid veine ning arendades Alsace’i veinitraditsioonide mainet. Veinimõisa rahvusvaheline tuntus sai alguse 1898. aastal, kui F. E. Trimbach võitis Brüsseli suurel rahvusvahelisel veinikonkursil kõik paremad auhinnad.

Maailma hinnatuim veiniajakiri Decanter valis aastal 2006 Trimbachi veinimeistri Pierre Trimbachi maailma kümne parima veinimeistri hulka. Trimbach on üks Alsace’i kuulsamaid veinimõisaid, mille veinid on saada peaaegu kõigis Prantsusmaal asuvates kolme Michelini tärniga restoranides.

Riesling on Trimbachi viinamari number üks tänu mitmemõõtmelisusele ja heale potentsiaalile. Pere uhkuseks on nende viinamarjaistandus Clos Sainte Hune, mida peetakse Alsace’i Rieslingi istanduste kuningaks.

autor: Antti Uusitalo
Helsingi restorani Savoy sommeljee
Oled lisanud selle oma soovinimekirja

Tere tulemast joogikultuuri lehele!

Kinnitan, et olen vähemalt 18 aastane.

JAH